Ustavus on üks väga-väga väärt omadus. Oleme siin eilsel mälestuskonverentsil meenutanud ustavaid mehi, kes omal ajal oskasid väga hästi kasutada Loojalt saadud andeid ja seetõttu on minu meelest väga sümboolne, et just selline mõte on antud ka kalendri järgi meie tänaseks juhtmõtteks.

Ustavatest inimestest on alati lugu peetud. Ükskõik siis, mis alal nad vastavalt oma annetele on tegutsenud. Ükskõik millisel ajal, millise riigikorra ajal, nad on oma elu siin päikese ajal elanud.

Ustav inimene on selline, keda võib usaldada. Kui talle on antud mingi ülesanne midagi teha, siis ta teeb täpselt nii, nagu vaja. Ta ei hakka otsima vabandusi, et tema ikka ei taha ega viitsi. Ta ei hakka ka mõtlema kuidas saaks olukorda enda kasuks mingil moel ära kasutada. Rääkisin hiljaaegu ühe talumehega, kes kurtis, kui keeruline on tänavuse vihmase suvega heinategu. Veel keerulisem olevat aga usaldusväärse sulase leidmine. Viimane oli just enne heinaaega ootamatult jalga lasknud ja oli veel portsu peremehe tööriistu kuurist kaasa viinud.

Üks väga suur varandus elus on ka see, kui meil on mõni usaldusväärne, ustav sõber, kellega me võime julgelt kõiki oma muresid ja südameasju jagada, kellest me teame, et ta talle usaldatut iialgi kurjasti ära ei kasuta. Selline ustav kaasteeline siin ilmas on suur õnnistus. Nii on ustavus inimestevahelistes suhetes väga väärt omadus. See seotud kohusetundega, aususega, siiruse pühendumusega. Ustavus on vaimses mõttes küpse ja täiskasvanud inimese omadus.

Ustavus on oluline ka inimese ja Jumala vahelistes suhetes. Suur Looja on meid igaüht oma näo järgi loonud ja on andnud meile erinevaid andeid, mida me peame siin elus mõistlikult ja hästi kasutama. Ja tänane evangeeliumisõna ütles, et – Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem (Lk 12:48). Kõigepealt aga ootab Looja meilt seda, et me inimestena oleksime need, kelleks tema meid on loonud. Et me oma asju siin ilmas ajaksime Tema heade nõuannete järgi. Et me elaksime sellist elu, nagu tänane VT kirjakoht õpetussõnade raamatust kirjutas, et – Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha, … ära kavatse kurja oma ligimese vastu … (Õp 3:27-35)
Eelmisel nädalal juhtusin nägema ühte toredat vaatepilti. Sõitsin hommikul kodust Lihulasse tööle ja nägin, et tee peal on üks lind. Vist oli part. Vaatasin, et miks ta seal nii imeliku ja ohtliku koha peal seisab. Lähemale jõudes nägin aga, et tema varjus oli väike pardipoeg. Ilmselt olid nad minemas üle tee, või oli too linnulaps lihtsalt oma rumalusest sinna autoteele tulnud. Ema seisis ustavalt oma pojukese juures. Tal oleks olnud ju lihtsam ja ohutum jalga lasta, aga ta jäi ustavaks oma looduse poolt antud pardiema rollile. See pilt liigutas südant ja jäi meelde. Aga ega see pardimammi kuidagi teistmoodi toimida poleks saanudki. Temale on looduse poolt ette antud instinktid, kuidas ta mingis olukorras toimib.

Meile, inimestele on aga antud palju suurem valikuvabadus. Me võime olla ustavad sellele, milliseks Looja on meid loonud. Aga meil on vabadus teha ka teisiti. Meie võime vabalt toimida Looja poolt aegade alguses paika pandud reeglite vastaselt. Võime salata Jumala ja öelda, et teda pole olemaski ja et me pole temalt midagi saanud, et kõik siin on meie endi oma, meie endi korraldatud ja meie ise olemegi peremehed. Jeesus ütles, et sellise teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada. Sellist kurja saatust ei taha me ilmselt mitte keegi.

Meie võime olla ustavad, sest meie Jumal on ustav. Apostel ütles – Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud (Hb 10:23). Jumal on ustav ja tema peale võime me alati kindlad olla, tema peale võime alati loota. Seepärast saame ka meie julgelt ja ustavalt oma rolli täita.

Looja on andnud meile igaühele oma talendid, oma anded, et me neid kasutades võiksime Jumalariigile kasulikud olla. Et me võiksime olla inimesed Jumala näo järgi ja et ka meie kaasabil saaks mõnigi õde või vend Kristusele võidetud.

Kord koidab aga see päev, mil peremees jõuab koju ja pärib oma sulaste käest aru, kuidas nood tema varandusega on ümber käinud. Nii tuleb ka meil kord oma elust aru anda, sellest kuidas kasutasime kõike seda, mis Looja meie kätte usaldas. Tahaks siis soovida, et meie võiksime sel päeval olla nende hulgas, kellele peremees võib öelda: Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled ustav olnud pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma Isanda rõõmupeole!

Aamen.

Õpetaja Kaido Saagi jutlus Pikaveres